Francis Fukuyama the End of History

20. sajandi poliitökonoomia suurkujusid, professor samal alal ülikoolis nimega Johns Hopkins University School of Advanced International Studies ning huvitav filosoof - mees nimega Francis Fukuyama.
Räägin temast, kuna olen juba aastaid tahtnud, kuid pole jõudnud kätte võtta tema "Ajaloo lõppu". Nüüd, kus lõpuks selle aja leidsin, otsustasin pisut valgustada, teavitada ja kokku võtta tema sõnumit juba 1992. aastal ilmunud raamatust, mis põhineb omakorda 1989. ajakirjas The National Intrest avaldatud samanimelisel artiklil - "Ajaloo lõpp?".

Teen mõned märkmed/tähendused antud huvitavast tööst ja sissejuhatuseks ütlen, et tegu on sellise "tagantjärele tarkus on täppisteadus"-tüüpi teosega, mis tähendab, et sobivate näidetega võib ükskõik mida tõestada, kuid kui sa loodad sealt midagi tuleviku ennustamiseks kõrva taha panna, siis mine pigem posija juurde.

Mis tähendab "ajaloo lõpp"?!
FF arutleb ühiskonnakorralduslike ideoloogiate arengu üle lähiminevikus, tuues hulgaliselt reaalelulisi näiteid ning neid siis kokku indutseerida püüdes (loogiline induktsioon - üksikult üldisele) jõuab tulemuseni, et ajapikku on välja jõutud ikka ja jälle liberaalse demokraatliku ühiskonnakorralduseni.

".. ajalugu on lõppu jõudnud siis, kui ühiskonnakorraldus ja poliitika kord oma praegusel kujul on inimestele oma kõige olulisemate omaduste poolest täielikult rahuldav." [FF02, 159]

Täpsustuseks tuleks vast öelda, et arutelu käib nö "suure pildi" ümber, mis ei arvesta üksikuid tekkida võivaid diktatuure või rahulolematuid gruppe ühiskonna sees, kes lihtsalt protestivad millegi vastu.

".. mõned nüüdisaja feministid väidavad, et enamik varasemast ajaloost oli "patriarhaalsete" ühiskondade vaheliste konfliktide ajalugu, kuid et "matriarhaalsed" ühiskonnad, mis on üksmeelealtimad, hoolivamad ja rahumeelsemad, on sellele elujõuliseks alternatiiviks. Seda ei ole empiiriliselt võimalik tõestada, sest näited olemasolevate matriarhaalsete ühiskondade kohta puuduvad. Ja ikkagi ei ole võimalust, et nad tulevikus olemas on, võimalik välistada, kui feministlik arusaam inimisiksuse naispoole vabastamise võimalustest tõeseks osutub. Ja kui see nii ongi, siis on selge, et me ei ole ajaloo lõppu jõudnud." [FF02, 161]

See on vaid üks näide arutluskäigust, mis mõtlema paneb. Lõplikke vastuseid ei ole, on vaid palju diskussioone, mis annavad mingisuguse ülevaate ja suunavad meid kuhugile poole - loodame et õigesti.

"Inimene on olemuslikult teistele suunatud sotsiaalne olend, kuid see sotsiaalsus ei vii teda mitte rahumeelsesse ühiskonda, vaid julma surmaheitlusse prestiiži pärast." [FF02, 169]

"Kristlus ei tõota inimvabaduse tegelikkuseks saamist mitte siin maa peal, vaid ainult taevariigis. Kristlusel on õige arusaam vabadusest, kuid ta lepitab pärismaailma orjasid nende vabaduse puudumisega, käskides neil mitte oodata vabadust selles elus. Hegeli arvates ei mõistnud kristlane, et Jumal ei loonud inimest, vaid pigem lõi inimene Jumala. Ta lõi Jumala kui oma vabaduse idee projektsiooni, sest kristlikus Jumalas näeme me olendit, kes on täiuslik isand iseendale ja loodusele." [FF02, 219]

".. kuidas majanduse areng soodustab liberaalset demokraatiat, on selle tohutu "ühiskonda tasandav" mõju, mis tuleneb majanduse arenguga kaasnevast vajadusest üleüldise hariduse järele. Vanad klassipiirid lammutatakse ja kehtestatakse üldine võimaluste võrdsuse seisukord. Kuigi majandusliku seisukorra ja haridustaseme baasil tekivad uued klassid, soosib ühiskond sotsiaalset liikuvust ja seeläbi egalitaarsete ideede levikut. Majandus loob seega teatud de facto võrduse juba enne kui see võrdsus tekib de jure."

"Kirglikku võrdsustamistaotlust, mis eitab olulisi erinevusi inimeste vahel, saab edasi arendada ning eitada ka inimeste ja kõrgemate loomade vahelisi olulisi erinevusi. Loomade õiguste eest võitlevad liikumised väidavad, et ahvid, rotid või sooblid võivad kannatada nagu inimesedki, ning tundub, et delfiinidel on olemas kõrgem intelligents; miks on siis inimese tapmine ebaseaduslik, aga nende loomade tapmine mitte?
Kuid sellega küsimused ei lõpe. Kuidas eristada kõrgemaid ja madalamaid loomi? Kes oskab määrata, millised looduse olendid kannatavad? Tõepoolest, miks peaks võime valu tunda või kõrgem intelligents andma õiguse suuremale väärikusele? Miks inimene on lõpuks väärikam mis tahes looduse osast, olgu see siis tähtsusetuim kivike või kaugeim täht? Miks ei peaks putukatel, bakteritel, sooleparasiitidel või HI-viirusel olema inimesega võrdseid õigusi?
Tõsiasi, et enamik tänapäeva keskkonnakaitsjaid ei usu sellistesse võrdsetesse õigustesse, näitab, et seniajani usutakse teatud kõrgemasse inimväärikusse. See tähendab, et hülgepoegi ja haruldasi toonekurgi tahetakse kaitsta sellepärast, et meile, inimestele meeldib neid enda ümber näha. Kuid see on silmakirjalik. Kui ei ole ratsionaalset alust öelda, et inimene on loodusest väärikam, ei ole ka ratsionaalset alust väita, et osal loodusest, näiteks hülgepoegadel, on rohkem väärikust kui teisel osal, näiteks HI-viirusel. Keskkonnaliikumise äärmuslik tiib on selles küsimuses palju järjekindlam, uskudes, et loodusel kui niisugusel - mitte ainult tundvatel või intelligentsetel loomadel, vaid kogu looduse loomingul - on inimesega võrdsed õigused. Sellise usu tulemus on ükskõiksus näiteks Etioopia massilise näljahäda suhtes, kuna see on üksnes viis, kuidas loodus maksab inimesele kätte üle piiride minemise eest, ning veendumus, et inimsugu peaks kahanema oma "loomuliku", umbes saja miljoni suuruse populatsiooni piiresse (praeguse rohkem kui viie miljardi asemel), et ta ei häiriks ökoloogilist tasakaalu, nagu ta on seda teinud tööstusrevolutsioonist alates." [FF02, 321-322]

Tsitaadid pärinevad kirjastuse Tänapäev 2002. aastal avaldatud trükist.
[FF02] - originaali tiitel Francis Fukuyama "The End of History and the Last Man", Avon Books 1993.

Paneb mõtlema, nagu üks korralik kirjatükk seda tegema peakski. Palju jäi kommenteerimata, panin, mida pidasin kontekstivabalt ka mõistlikuks. Arutelud thymose ja megalothymia kohapealt võiks jääda igaühe enda lugeda.